1923. aasta VIII üldlaulupeoks valmis Rohelisele aasale Kadriorgu Karl Burmani projekti järgi ning Eesti Lauljate Liidu eestvedamisel laululava, millest juba aasta hiljem pidi saama uue staadioni uhke tribüünihoone 2500 istekohaga. Kultuuritempli kehastumine atleetika areeniks oli eelnevalt kokku lepitud, sest „Euroopaliku spordivälja puudumine on Eesti sporti rusuvas kammitsas hoidnud ja rahvusvahelisest tasapinnast maha jätnud“ – nagu kirjutas toonane Spordileht.

Tööd staadioni ümberehitamiseks senisest laululavast kestsid oodatust kauem, sest jooksuradade valmimine venis kogemuste nappuse tõttu. Osa plaane jäigi ellu viimata, näiteks puidust tribüüni alla ei lubatud tuleohu tõttu ehitada küttekollet. Raskustest hoolimata sai Berliini arhitekt Renneri kavandatud staadion 1926. aastal valmis.

Oma aja Baltimaade kõige esinduslikum spordirajatis avati ametlikult 13. juunil Eesti-Leedu jalgpallimatšiga, kohtumine lõppes võõrustajate 3:1 võiduga. Päev hiljem järgnes kergejõustiku avavaatus mitmete välismaalastest atleetide ja väärtuslike auhindadega. Kõiki võistlusi kokku külastas kahel päeval ligi 15 000 pealtvaatajat.

Moodsa Kadrioru staadioni valmimisel võis Eestis julgemalt korraldada rahvusvaheliste külalistega mõõduvõtte. Juba 30. juulil võistles Eesti sporditegelase Artur Kuke kutsel Tallinnas 3000 meetri distantsil Soome suurjooksja Paavo Nurmi.

Eesti 4:1 paremus Läti üle 16. juunil 1927 Kadrioru staadionil on jäänud meie rahvuskoondise suurimaks võiduks lõunanaabrite üle.

Kadrioru staadionit on sageli nimetatud Eesti kergejõustiku hälliks või pühamuks, sest siin on läbi aastakümnete peetud riigi tähtsamaid võistlusi, püstitatud suurepäraseid tulemusi, nähtud maailmakuulsusi välismaalt ning kaasa elatud omadele. See on koht, kus rahvusvaheline kergejõustik jõudis Eesti publiku ette kõige paremal moel, sest juba kahe maailmasõja vahel toimus Kadriorus mitmeid kaalukaid maavõistlusi nimekate vastastega kaugemalt ja lähemalt.

1930. aastate esimesel poole vajas Kadrioru staadioni amortiseerunud puittribüün remonti. Võrreldes varasemega muutus välisilme märksa funktsionalistlikumaks ja dekoratiivseid detaile jäi vähemaks. Uuenenud staadioni suurimaks spordipeoks kujunesid Eesti mängud. Esimesed Eesti Üleriiklikud Võimlemise- ja Spordimängud peeti 15.–17. juunini 1934. Programmi üheks osaks olnud 1500 rahvatantsija esinemist teatakse hilisemal ajal kui meie esimest üldtantsupidu.

Kadrioru puittribüün teenis spordisõpru tosin aastat, kuid muutus seejärel publikule ohtlikuks ja tuli ümber ehitada. Arhitekt Elmar Lohk ja insener August Komendant suutsid uuele hoonele anda efektse ja moodsa vormi, mille suureks plussiks oli treppide ja liikumisteede paigutus tribüüni tagaküljele. Ehitusega alustati 1936. aastal ning kuigi aeg-ajalt peeti staadionil ka võistlusi, jõuti aasta pärast töödega lõpule. 1938. aasta suvel pidulikult avatud kodumaise insenerimõtte ja ehituskunsti tippteose pilkupüüdvaimaks osaks oli 12,8 meetri pikkuse nokaga konsoolkatus, mille valmimist võib pidada ühtlasi Kadrioru staadioni esimeseks maailmarekordiks.

Kõige olulisemaks võistluseks Eesti spordipubliku jaoks enne II maailmasõda kujunesid Balti turniirid jalgpallis. Karikamängudest, mis oli mõeldud üleaedsete ühtsustunde tugevdamiseks, kujunes piirkondliku koostöö sümbol, kus – nagu lähinaabrite vahel ikka – tuli ette erimeelsusi ja leppimisi. Kahe sõja vahel jõuti pidada kümme turniiri, neist nelja võõrustas Eesti ja kõik mängud Tallinnas peeti meie kõige esinduslikumal staadionil, Kadriorus.

Kümnes ja ühtlasi viimane Balti turniir enne sõda ja Nõukogude okupatsiooni peeti Kadriorus 3.-5. septembril 1938. Tuhandete pealtvaatajate rõõmuks alistas Eesti avamängus Leedu 3:1 ja teenis pärast 1:1 viiki Lätiga üldesikoha ka kokkuvõttes.

Vaba Eesti spordikultuuri üheks suurimaks jõudemonstratsiooniks kujunenud II Eesti Mängud toimusid Kadrioru staadionil 16.–18. juunini 1939. Ettevalmistused olid varasemast põhjalikumad, samuti oli nii osalejaid kui ka pealtvaatajaid märksa rohkem. Aukülalisena kohal viibinud president Konstantin Päts kiitis ilusat kirjut üldpilti, mis tõstis tuju, lisas julgust ning andis lootust tuleviku peale. Lisaks mitme spordiala võistlustele ja võimsale võimlemiskavale etendus staadionil teist korda Eesti üldtantsupidu. Etteruttavalt – ka 1947. aasta III üldtantsupidu viidi läbi samas paigas.

Uus võim tõi kaasa uued võistlused.  1940. aastal eemaldati peahoonelt kolme lõviga vapp, staadion läks Dünamo spordiühingu valdusesse ning jäi pärast sõda seda nime kandma kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

Omaaegne jalgpallur Karl-Rudolf Sillak meenutab: “ See oli siis, kui isegi istekohti ei jätkunud! 9. ja 13. oktoobril 1940. aastal külastas Eestit esmakordselt Leningradi “Dünamo” jalgpallimeeskond, kes mängis esimese kohtumise siinse Tallinna “Dünamoga” viiki 0:0, kuid võitis teise mängu Eesti NSV koondise vastu 5:0.”

II maailmasõja päevil jäi Eesti kahe vaenupoole meelevalda ja kaotas pooleks sajandiks vabaduse.1940. aasta märkis esmalt Nõukogude okupatsiooni algust, kuid juba järgmisel suvel tuli kolmeks aastaks saksa kord. Kadrioru staadion sobis mõlemale võõrvõimule avalike ja propagandaürituste korraldamiseks, kuid ka spordiradadel ei lastud rohtuda.

Saksa okupatsiooni ajal leidis staadion sobival moel aktiivset kasutust. Vahetult enne teise nõukogude okupatsiooni algust tähistati 1944.  aasta juulis rahvusvaheliste olümpiamängude ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee 50. aastapäeva mitmete Eesti spordisangarite osavõtul.

1945. aastal selgitati Tallinnas Kadrioru staadionil NSV Liidu meistreid Kreeka-Rooma maadluses. Tegu oli üleliidulise tšempionaadi teise poolega, sest kolmes kaalukategoorias selgitati parimaid veidi varem Moskvas.

Eestlaste jaoks olid Tallinna maadluspäevad väga edukad, sest võita õnnestus täiskomplekt medaleid. Kulla teenis kärbeskaalus Johannes Kaubi, hõbeda sai kõige raskemate meeste hulgas Johannes Kotkas ning pronksi kergekeskkaalus Edgar Puusepp.

Võinuks ehk minna veelgi paremini, sest tiitlikaitsjana võistlustulle asunud Puusepalt loodeti salamahti eelmise aasta edu kordamist. Kahekordne Euroopa meister Kotkas kaotas tiitli aga seetõttu, et sööstis rutakalt 3. ringi vastast selili suruma, takerdus omaenda võttesse ja vajus õnnetul kombel ise õlgadele.

Sõjatulest puutumata jäänud Kadrioru staadion oli 1940ndate teisel poolel ja järgneval kümnendil lahkelt valmis võõrustama mistahes alade harrastajaid, õigustades täiesti oma erilist staatust meie spordi- ja kultuurielus. Uuteks tulijateks olid kahevõitlusalad maadlus ja poks, seejuures nahkkindamehed said arvuka publiku rõõmuks oma oskusi demonstreerida õige mitmel aastal.

Läbi aastakümnete on Kadriorus olnud võimalik harrastada ka erinevaid talispordialasid. Juba 1950ndatel lihvisid staadionile rajatud jääväljakul oskusi hokimängijad ning veel 1970. aastatel kasutasid staadioniovaali kiiruisutajad. 1950.–1960. aastatel muutus jooksurada motodroomiks, kus võis kihutamas näha jäärajasõitjad.

1960ndatel pandi tribüünialustesse ruumidesse keskküte, mis laiendas oluliselt sisetreeningute võimalusi. Kergejõustiklased said harjutada kaugus- ja kõrgushüpet ning tõkkejooksu, oma koha leidsid ka vibulaskjad ja isegi aerutajad.

Dünamo staadion Kadriorus kuulus siseministeeriumi haldusalasse ja see hakkas aja jooksul toimuvat mõjutama. Miilitsad pidasid paraade ja üsna sageli võrdlesid kutseoskusi tuletõrjujad. Esimesed Eesti NSV meistrivõistlused tuletõrjespordis toimusid 22.-23. augustil 1964. aastal. Startis 120 paremat ja osavamat tuletõrjujat ning jõudu prooviti aladel, mis on välja kasvanud elust enesest.

Staadioni 40. sünnipäeval kohtusid Kadrioru murul “Ida” ja “Lääs” – just selliste nimede all demonstreerisid soomlased 1966. aasta septembris eestlastele mängu, mille loojaks on põhjanaabrite tuntud spordiprofessor Lauri Pihkala. Enne  II maailmasõda oli see mäng tuntud ka siinpool Soome lahte. Tallinnasse saabus kaks Soome meistrisarja eliitmeeskonda, kes pidasid siin kaks näidismängu. Seda kõike pääses uudistama tasuta ning eelkõige oodati kehalise kasvatuse õpetajaid, kehakultuurikollektiivide esindajaid ja teisi asjahuvilisi ning tavalisi spordisõpru.

Jalgpall kaotas Eesti spordijuhtide soosingu ja jäeti arendatavate spordialade hulgast välja. Järgneva 14 aasta jooksul oli ENSV ainus liiduvabariik, mis ei osalenud NSV Liidu meistrivõistlustel. Jalgpalluritele kujunes lõppakordiks 1969. aasta oktoobris saadud 2:1 võit Saksa DV järelkasvu üle.

1970. aastate algul toimunud pikaajalise ja ulatuslikuma rekonstrueerimise käigus laiendati Kadrioru staadion kaheksarajaliseks. Nii jooksurajad kui hüppe- ja heitesektorid, samuti treeninguväljak said asfaltkummikatte. Peastaadioni spetsiaalpinnasega ala suurenes ligi kaks korda, 4000 m² asemel 7700m².

Valmis kergejõustiku treeningväljak 300 m ringrajaga, kaugushüppe-, ketta-, vasaraheite- ja kuulitõukepaikade ja odaviskerajaga. Ajakohase katte saanud ala pindala oli 12 400m² (varem 4300m²), sellest 9300m² sai asfaltkummikatte. Põhjalik remont tehti ka jalgpalliväljakutel. Kogu rekonstrueerimise jooksul jätkusid normaalselt treeningud, võistlused ja teised üritused. Tööd lõppesid alles 1974. aasta suve alguses.

1974. aastal võistlesid Kadriorus NSV Liidu, USA ja Lääne-Saksamaa kümne- ja viievõistlejad. Kolme juhtiva mitmevõistlusemaa matši toimumisele Tallinnas aitas kindlasti kaasa tõsiasi, et pooled NSV Liidu koondise kümnevõistlejatest olid sel perioodil eestlased.

Ameeriklaste esinumbriks oli vahetu suhtlemistiiliga superstaar Bruce Jenner (nüüd Caitlyn Jenner), kes muu hulgas jahmatas publikut sel moel, et hüppas kaugust saltotehnikaga.

Eestlastele tegi rõõmu oma mees Jaan Lember, kes saavutas supermitmevõistluses tulevase olümpiavõitja Bruce Jenneri järel teise koha.

Kadrioru staadioni 50. juubeliaastal toimus Tallinnas NSV Liidu ja USA juunioride maavõistlus kergejõustikus, kus koduseinte tuge said tunda ka kaks Eesti sportlast. 15-aastane Pärnu koolitüdruk Silva Oja püstitas viievõistluses 4085 punktiga Eesti täiskasvanute rekordi ja saavutas teise koha.

Samuti Pärnust sirgunud EPA üliõpilane Henn Piirisild saavutas kaugushüppes kahe ameeriklase järel 7.52-ga kolmanda koha. Septembris osalesid mõlemad eestlased veel ühel olulisel maavõistlusel, kui said võimeid proovida teise kergejõustiku suurvõimu Saksa DV eakaaslaste vastu.

Eesti Televisiooni ja raadiomeeste süütu jalgpallikohtumine 1980. aasta sügisel kasvas millekski palju suuremaks, sest sama ürituse raames esinenud ansambel Propeller sütitas arvukates nooremapoolsetes pealtvaatajates mässumeele, millega väljendati rahulolematust valitseva süsteemi ja korra vastu.

1980. aasta olümpia eel ja järel nappis üha rohkem väsima hakanud Kadrioru staadioni korrashoiuks raha. Nii võis jooksurajal tavapäraste spordivõistluste asemel näha hoopis omapärast vaatemängu – Tšehhoslovakkia autorodeo muusikalist revüüd. Motoriseeritud kaskadööride julgustükid pakkusid pealtvaatajatele parajalt närvikõdi, millele vahelduseks pakuti rahustavat ja meeleolukat muusikat. Episoodid jaanipäeva-aegsetest etendustest põimiti telefilmi „Teisikud“ süžeesse – nagu ka Jaak Joala ja ansambli Radar hilissügisene helietüüd.

Aastail 1984-1986 teostati senisest kõige mahukam staadioni remont ja rekonstrueerimine. Staadioni 60. aastapäeval käivitus Kadriorus üleliiduliste ja rahvusvaheliste suurvõistluste karussell, mille sissejuhatuseks leidis kohe 21.-22. juunil 1986 aset kõige kõrgetasemelisem kergejõustikuvõistlus Eestis läbi aegade.

NSV Liit – Saksa DV maavõistlusel püstitati kaks maailmarekordit – Heike Drechsleri 7.45 kaugushüppes ja Juri Sedõhhi 86.66 vasaraheites – ning hulgaliselt teisi säravaid tulemusi. Eestlastest saavutas Heino Puuste odaviskes teise koha, väljaspool arvestust võistlesid veel Marek Kaleta ja Jüri Tamm.

Hetk NSV Liidu meistrivõistlustelt Tallinnas 18.-19. juulil 1987, kus Valter Külvet võitis esikoha 8332 punktiga. Eks tiitleid oli võidetud varemgi, kuid eestlaste ühel lemmikalal Nõukogude Liidu meistriks tulek kodupubliku ees armsal Kadrioru staadionil Eesti rekordit tähistava tulemusega oli siinsetele spordisõpradele üks selle perioodi meeldejäävamaid spordisündmusi.

Kadrioru parkstaadion pälvis palju kiitust. Leiti, et see on otsekui loodud kergejõustikuvõistluste korraldamiseks. Tippatleete ja võistlusi jagus 1990ndate alguseni ning staadioni rekordeid ja maailmaklassilisi resultaate pudenes otsekui küllusesarvest. Souli olümpia-aastal 1988 selgitati siin NSV Liidu meistreid kergejõustikus ning üks kõrgetasemelise võistluse esikohasaajaid oli vasaraheitja Jüri Tamm. Lisaks ametlikele jõuproovidele pidas üleliiduline koondis enne suurvõistlusi siin ka treeningkogunemisi.

1980ndatel muutusid populaarseks rammumeeste võistlused. Neid korraldati kõikjal ja muidugi jõudsid sedasorti jõuproovid ka Kadrioru staadionile. 8. juunil 1990. aastal hakkas rahvast Kadriorgu «Dünamo» staadionile kogunema juba eelvõistluste ajal ning finaalvaatuse ajaks oli peatribüün huvilisi täis, inimesi jätkus isegi vastastribüünile. Et mitte liiga ühekülgseks jääda, pakuti pealtvaatajaile tantsu, laulu «Kuldselt Triolt» ja muudki. Publikut oli üllatavalt palju, kui arvestada, et samal ajal peeti ka jalgpalli MMi avamatš Kamerun-Argentina. Veidi enam kui aasta pärast toimus samalaadne mõõduvõtt uuesti ning võidumees oli mõlemal korral sama – Aap Uspenski.

Laulev revolutsioon ja eriti Eesti iseseisvumise taastamine 1991. aastal mõjutasid koheselt ka Kadrioru staadioni igapäevaelu. Muutused ühiskonnas leidsid tee spordiväljakule ning üheks iseloomulikuks ilminguks olid uut sorti omanäolised spordisündmused nagu noortele suunatud Rukkilille mängud (alates 1990), rahvusvahelised Läänemere mängud (1993) ja kergejõustiku õhtumiitingud Kalevipoja mängude nime all.

Eesti riigi iseseisvumise taastamise järel avanes meie jalgpallikoondisel ootamatu võimalus mängida meeskondade vastu, keda seni oli nähtud vaid teleriekraanil. Kadrioru staadion oli 1990ndatel meie parim jalgpalliareen ja siin tuli julgelt vastu astuda vutimaailma tõelistele vägevatele.

1992. aastal võeti Eesti UEFA liikmeks ja ennistati kuuluvus FIFA-sse, samuti jõuti uue ajastu esimeste ametlike kohtumisteni. Avamäng 3. juunil 1992 Kadriorus Sloveenia vastu oli meie esimene ametlik maavõistlus üle poole sajandi. Sõpruskohtumise tulemus 1:1 valmistas heameelt, kuid augustis järgnenud esimese MM-valikmatši kaotus Šveitsile 0:6 kuulutas ette keerulisi aegu.

15. juunil 1993 toimus Riigikogu opositsiooni ja valitsuskoalitsiooni vaheline jalgpallimatš Kadrioru staadionil. Pileteid ei müüdud, kuid iga vaataja võis teha annetuse VII Noorte Laulu- ja Tantsupeo heaks. Mängu korraldas kuningriiklaste fraktsioon, kes ei lugenud end ei opositsiooni ega valitsuskoalitsiooni kuuluvaks. Meeskondade embleemid ja värvid loositi ning nendeks olid must lammas ja valge vares. Mäng kestis 4×15 minutit ja vaheajad sisustati üllatustega publikule ja mängijatele. Fotol (paremalt): 1. Eiki Nestor, 2. Jüri Toomepuu, 3. Tõnu Kõrda, 5. Ants Erm.

1994. aasta suvel MM-finaalis mänginud Itaalia külastas Eestit lühikese aja jooksul mitmel korral. Esmakordselt mängiti kolmekordse maailmameistri vastu juba veidi varem, 1993. aasta sügisel, kui itaallaste kõige nimekamaks mängijaks oli samal aastal FIFA aasta jalgpalluri tiitliga pärjatud Roberto Baggio.

Värske MM-finalist saabus Eestisse ka 1994. aasta sügisel, kui Kadriorus tuli pidada EM-valikmäng. Itaalia on Kadrioru pallimurul Eesti vastu astunud riikidest ainus, kellel varasemast ette näidata MM-tiitel, samuti oleme nende vastu rivistunud sagedamini kui ühegi teise jalgpalli maailmameistri vastu – pärast Eesti taasiseseisvumist on toimunud koguni üheksa mängu!

Eesti ja Šotimaa kohtumine 9. oktoobril 1996. aastal vältas Kadrioru pallimurul vaid kolm sekundit ja paar pallipuudet, enne kui lõpuvile kõlas. Šotlasi ei rahuldanud staadioni valgustus ning nende soovidele vastu tulles otsustasid FIFA ametnikud õhtul kell 18.45 toimuma pidanud kohtumise tuua 3 tundi ja 45 minutit varasemaks.

Eesti polnud sellega nõus, kuna nii lühikese etteteatamisega oli keeruline rahvusvahelistele nõuetele vastavat mängu korraldada, publikut muudatusest teavitada ja ise uueks algusajaks treeningbaasist staadionile jõuda. Kell 15 alanud „matš“ oli lühike, sest platsile ilmus vaid Šoti meeskond. Esimese pallipuute tegi Billy Dodds, teise liigutuse John Collins ja siis lõpetas kohtunik Miroslav Radoman kogu mängu. Asendusmatš sai teoks 1997. aastal Monacos ning lõppes väravateta viigiga.

Kümnevõistlusel on eestlaste südames eriline koht. Eesti sportlased on läbi aastakümnete kuulunud maailma tippu ja võitnud suurvõistlustelt hulga medaleid, kuid sihid on ulatunud kaugemalegi – Eesti on visalt püüelnud ka selle poole, et olla maailma tugevaim kümnevõistluse maa.

Selles loos on tähtis roll olnud Kadrioru staadionil, mis on võõrustanud Euroopa maade mitmevõistlejaid enam kui kümnel korral. Eesti meeskonna heitlused Euroopa karikavõistluste superliiga võidu nimel ning fännide kirglik kaasaelamine kuuluvad meie kergejõustiku esindusareeni kõige meeldejäävamate hetkede hulka.

Üks kõige legendaarsemaid selliseid vastasseise toimus 1998. aastal, kui Kadriorus pidasid kompromissitut heitlust kaks tulevast olümpiavõitjat ning publiku suur soosik Erki Nool päästis paljude jaoks peomeeleolu, alistades Tšehhi tõusva tähe Roman Šebrle.

Eesti jalgpalli maavõistlused Kadriorus said lõpu 2000. aasta septembris, kui vastaseks oli Portugal eesotsas maailma parim jalgpalluri Luis Figoga. Meie meeste viimase koondisevärava kauaaegsel esindusväljakul lõi Andres Oper ning tema oli ka mees, kes avas Eesti väravasaldo uuel, alates 2001. aasta suvest rahvuskoondise koduareeniks saanud Lilleküla vutistaadionil.

Eesti kümnevõistluse meeskonnal õnnestus Euroopa karikavõistluste superliigas esmakordselt võitjana triumfeerida 2004. aastal just Kadriorus, kui alistati suurte traditsioonidega spordimaad Saksamaa ja Prantsusmaa.

Eesti meeskonda kuulusid Indrek Turi, Kristjan Rahnu, Madis Kallas ja Päärn Brauer ning võidusummaks kogunes 23 282 punkti. Enne 1500 m jooksu olid eestlaste edu sakslaste ees ligi nelisada punkti, millest lõpuks jäi alles 48. Superliiga võitu oli ihaletud mitu-mitu aastat, kuid alati oli midagi viltu läinud. Kaua oodatud karikavõit tõi vabanemise ja tekitas super enesetunde.

Eesti mehed suutsid Superliiga võita kokku kolmel korral: esmalt õnnestus aasta hiljem Poolas tiitlit kaitsta ning seejärel tuli oodata 2010. aastani, mil taas kodusel Kadrioru staadionil – kus siis veel! – esikoht välja võideldi.

Esimesed olümpiatammed istutati Kadrioru staadionile 1936. aastal, kui toimus Berliini olümpiasangarite pidulik vastuvõtt. Kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule koos kuldmedalitega üle antud aastavanused tillukesed tammeistikud olid teinud läbi pika teekonna läbi Euroopa ning jõudsid lõpuks kitsukestest lillepottidest Eestimaa mulda.

Istutuspaigaks valiti staadioni väravast sisenedes paremat kätt asuv hekiga ümbritsetud väike plats. Tammed ise ei elanud kahjuks järgnenud sõja-aastaid üle, kuid traditsiooni on elus hoitud. Järgmised olümpiatammed istutati pärast 1988. aasta Souli olümpiat ning seejärel taas 2004. aastal pärast Ateena olümpiat.

2000. aastatel kasvas Eesti kergejõustiku tippsündmuseks Kuldliiga võistlussari, mida korraldati aastail 2004-2012. Kuldliiga koosnes mitmetest etappidest üle Eesti ning oli mõeldud eelkõige Eesti sportlastele ja publikule. Sarja kõige kõrgetasemelisemad osavõistlused peeti enamasti Kadrioru staadionil paljude nimekate võistlejate osavõtul. Sealsete finaaletappide tõmbenumbriks kujunes sageli kettaheide, kus publikumagnetiks olnud olümpiavõitja Gerd Kanter pidas karjääri tippaastail ohtralt heitlusi tituleeritud konkurentidega – tihti võidukalt.

Juunioride EM-võistlused kergejõustikus olid üheks olulisemaks spordisündmuseks Tallinna kui 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna ürituste raames. Seda silmas pidades tuli staadionil ette võtta mõned hädavajalikud tööd, näiteks ehitada uued hüppekastid, heakorrastada olemasolevaid võistluspaiku ning kaasajastada olmeruume. Võistlused Kadriorus õnnestusid suurepäraselt, andes Tallinnale hea positsiooni samalaadsete ürituste korraldamiseks ka järgnevatel aastatel. Koduseinad andsid kindlat tuge Eesti sportlastele, kelle hulgast tõusis eriti säravalt esile odaviskes esikoha võitnud Liina Laasma.

2012. aasta U19 Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid Eestis 3.–15. juulini. Üks võistlusareenidest oli Kadrioru staadion, kus peeti kolm mängu. Kahes neist oli üheks osapooleks Inglismaa, kelle ründeliinis paistis silma paljulubav Harry Kane. Lisaks inglastele astusid Kadriorus pallimurule ka Horvaatia, Prantsusmaa, Kreeka ja Eesti noortekoondised.

21.-22. juunil oli Kadriorus kaks tihedat võistluspäeva, kus oma riigi eest olid väljas suur hulk maailma tippe – olümpiavõitjaid, Euroopa ja maailmameistreid. Kuni 2008. aastani Euroopa karikavõistluste nime all toimunud võistkondlike Euroopa meistrivõistluste I liiga jõuproov usaldati Eestile esmakordselt ning andis võõrustajaile läbi aegade kõrgeima, 6. koha. Saavutuse teeb veelgi märkimisväärsemaks asjaolu, et 5. koht jäi vaid 1 punkti kaugusele ning 3. kohast ehk pääsust Euroopa 12 tugevama riigi hulka superliigasse jäi lahutama vaid 15 punkti – ehk mõni üksik õnnestumine. Seejuures on Eesti esiliigasse kuuluvatest riikidest kõige väiksem riik.

2015. aasta Euroopa kergejõustiku üks tippsündmusi tõi Kadrioru staadionile tuhatkond kuni 23-aastast sportlast üle maailmajao. Väga ladusalt toimunud võistlus kinnitas eestlaste ja Tallinna suutlikkust korraldada kõrgel tasemel spordiüritusi, mida oli näidanud ka neli aastat varasem juunioride EM. Taaskord oli Eesti sportlastel medaliõnne – Kadrioru staadion osutus õnnelikuks paigaks Janek Õiglasele, kes saavutas pronksmedali meie „rahvuslikul alal“ kümnevõistluses.

2021. aastal toimusid Kadriorus koguni kahed kergejõustiku tiitlivõistlused. Ülemaailmse koroonaepideemia mõjul segi paisatud spordikalendri tõttu selgitasid esmalt 8.-11 juulini Tallinnas Euroopa meistreid U23 vanuserühma esindajad ning vaid mõned päevad hiljem, täpsemalt 15.-18. juulini oli staadion U20 võistlusklassi atleetide päralt. Võitjate hulgast leiame palju tänaseid tipptegijaid nagu Jaroslava Mahutšihh, Kristjan Čeh, Mykolas Alekna, Simon Ehammer ja paljud teised. Medalirõõmu jagus ka Eestile, sest nooremate võistlejate hulgas pälvisid pronksi kõrgushüppaja Elisabeth Pihela ning kolmikhüppaja Viktor Morozov.

Neidude 2023. aasta U17 Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid Eestis 14-26. maini. Üks võistlusareenidest oli Kadrioru staadion, kus peeti kolm alagrupimängu ja üks poolfinaalidest. Kolmes kohtumises neist oli üheks osapooleks Saksamaa, lisaks neile astusid Kadriorus pallimurule ka Hispaania, Prantsusmaa, Šveitsi ja Eesti vutipiigad.

2026. aasta U17 Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid Eestis 25. maist 7. juunini. Üks võistlusareenidest oli Kadrioru staadion, kus peeti kolm alagrupimängu ja üks poolfinaalidest. Kolmes kohtumises neist oli üheks osapooleks Prantsusmaa, lisaks neile astusid Kadriorus pallimurule ka Montenegro, Taani ja Belgia noored jalgpallurid.

Oma sajandat sünnipäeva tähistav elupõline Eesti esindusstaadion on läbi tegemas ulatuslikku renoveerimisprotsessi, et muutuda konkurentsivõimeliseks ning kaasaegsetele nõuetele vastavaks rahvusvaheliseks võistlus- ja treeningkeskuseks.

Mitmes etapis toimuva rekonstrueerimise käigus uuendatakse peaareen, jalgpalli treeningväljak ja tehniline taristu ning rajatakse täiesti uus sportlastele ja treeneritele mõeldud Boone. Tallinna moodsaimast spordirajatisest on olemas tulevase lahenduse vaade, mille valmimist täies mahus tuleb veel veidi oodata. Tööde lõpp on kavandatud 2028. aasta algusesse ja juba sama aasta augustikuusse on planeeritud ka esimene suur tiitlivõistlus – U18 EM kergejõustikus.

Tänu sellele võistlusele saab Tallinnast 2028. aastal esimene Euroopa linn, kus on selgitatud Euroopa kergejõustikumeistreid nii U23, U20 kui ka U18 vanuseklassis.